Sümboolika

Ingeri vapp

Ingeri vapi on kirjeldanud soome vapiteadlane Kari K. Laurla 1989.a. ilmunus teoses "Inkerin vaakuna ja lippu". Ülalolev vapp on kujundatud tema kavandi järgi. Kuldse vapipõhja peal on diagonaalne punane harutipuga müür, mille peal on sinine lainepalk. Krooniks on rootsi hertsogkonna kroon.

Vapi ajalugu ulatub enam kui 380 aasta taha. Selle võtsid rootslased 17.sajandil Nevanlinna tunnuseks. Neeva jõge sümboliseeriva lainepalgiga ja seda ääristavat punased müürid iseloomustasid rootslaste piirikindluse asukohta Neeva jõe suudmes.

Peeter I valitsemise ajal kujunes vapp kogu Ingerimaa heraldiliseks tunnuseks.

See vapp on kujundatud praeguste Soome läänivapide kavandi järgi. Kilp on traditsioonilisest vapist veidi laiem. Samuti on kroon detailide poolest Laurla vapi omast lihtsam.

Ingeri lipp

Ingeri lipuks on kroomkollasel põhjal kinaverpunane skandinaavlane rist, mille peal on kitsam koobaldsinine rist. Lipu pikkus on 18 (5 + ½ + 2 + ½ + 10) ja kõrgus 11 (4 + ½ + 2 + ½ + 4). Vaata mõõte ja proportsioone alloleval pildil.

Lipu värvid on võetud ajalooliselt Ingerimaa vapilt. Sinine rist rõhutab ingerlaste soome päritolu aga ka Neeva jõge ning sinist taevast ja Ingerimaa soomlastele tähtsat luteri usku. Kollane värv iseloomustab Ingerimaa viljakaid põlde, punane Peterburi müüre. PMS-värvisüsteemi järgi kasutatakse lipus kollast 109, 116 või 123, punast 179 või 485 ning sinist 286, 293 või 300. Eesti Ingerisoomlaste Liit kasutab lipu värvideks kollast 123, punast 485 ning sinist 285, mis on ühtlasi ka Eesti riigilipu sinine.

Ingeri lipp on umbes sama vana, kui Soome lipp ja võeti kasutusele Ingeri pataljoni võitluses bolševikega. Lipu autoriks oli kapten E.J. Haapakoski ning see õnnistati 8. septembril 1919.a. Kirjasalos, mida võib lugeda ka Ingeri lipu sünnipäevaks. Kirjasalo oli viimane ingeri küla mis langes nõukogude võimu alla. Pärast rahulepingu kehtimist ingeri väed marsisid detsembris 1920 üle piirijõe Soome. Algupärase lipu ajalugu on üsna kirju, kuid pärast eksirännakuid Soomes ja Rootsis jõudis see 1999.a. Helsingi Sõjamuuseumi.

Ingeri rahvussümboolika kasutamine Nõukogude Liidus oli võimatu. Soomes tegutsevad ingerlaste organisatsioonida aga kasutasid Ingeri vappi ja lippu edasi. Näiteks Soome sõjaväe koosseisu kuuluv ingerlastest koosnev pataljon, nö. hõimupataljon, kasutas jätkkusõja ajal oma lipuna Ingeri lippu. Kui Soome ja Nõukogude Liit sõlmisid vaherahu 1944. aastal, ka mitmed ingerlaste organisatsioonid likvideeriti. Samuti ingeri lippu avalik heiskamine oli sõjajärgsetel aastatel keelatud. Tuhandeid ingerlasi siirdus pärast jätkusõda Rootsi, kus oma sümboolika kasutamine oli lubatud.

Vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist ingerisoomlased organiseerusid ja võtsid kasutusele oma lippu. Esimene lipp terves Nõukogude Liidus õnnistati sisse Tartus, Peetri kirikus 1988.a. detsembris. Tallinna seltsi lipp õnnistati veebruarsi 1988. Ingerimaal lipp õnnistati esimest korda maikuus 1989.

Ingeri lipu õnnistas Tartus 18.12.1988.a. Nõmme kirikuõpetaja Voldemar Ilja

Tallinna seltsi lipu õnnistamine Toomkirikus 26.02.1989.a.
Lippu hoiab Eesti Ingerisoomlaste Liidu esimene esimees Rudolf Pakki.

Ingeri lipu proportsioonid

Ingeri rahvuslill

Ingeri rahvuslilleks valiti 1996. aastal aaskannike (Viola Tricolor).

Selle lille värv jutustab ingerisoomlaste mitmekülgsest elust ning sisaldab ka lipu värve. Lille sitkus ja vähenõudlikkus sümboliseerib ingerisoomlust.

Aaskannike on tuntud ravimtaim. Tänu selle sinisele värvile on seda kasutatud ka lõngade värvimises